Protestantlik usuteaduskond (algselt tuntud kui Hus Czechoslovakki protestantlik usuteaduskond ) asutati Prahas 28. aprillil 1919. Enne Esimest maailmasõda oli Tšehhis (mis oli katoliku Austria ajal) protestantidele palju piiranguid. aeg) ja ministeeriumi kandidaadid pidid minema Viini õppima. Uue Tšehhoslovakkia riigi loomisega pärast sõda tuli täielik usuvabadus.
Reformitud ja luterlikud protestandid ühinesid Tšehhi vendade evangeelse kiriku loomiseks ning selle üks esimesi tegevusi oli protestantliku usuteaduskonna loomine, et koolitada oma ja teiste kirikute teoloogiaüliõpilasi. Esimesel eksisteerimisaastal õppis teaduskonda 14 üliõpilast, kuid peagi kasvas see 1923. aastal 78 -ni ja 1929. aastal 160 -ni. Naised alustasid teaduskonnas õppimist 1922. aastal; nende arv kasvas märgatavalt pärast seda, kui Tšehhi Vendade Evangeelse Kiriku Sinod otsustas 1953. aastal naised ministeeriumisse ordineerida. Saksa okupatsiooni ajal suleti teaduskond koos enamiku teiste kõrgkoolidega, kuid see jätkas tegevust, kui Teine maailmasõda oli läbi. Aastatel 1949-50 õppis 230 õpilast.
1950. aastal otsustas kommunistlik riik, et teaduskond tuleks jagada kaheks kooliks: Husi teoloogiline teaduskond Tšehhoslovakkia hussiidi kiriku üliõpilastele ja Comeniuse protestantlik usuteaduskond Tšehhi vendade evangeelse kiriku ja väiksemate kirikute üliõpilastele. Kommunistide ajal oli Comeniuse teaduskonnas palju raskusi ja üliõpilaste arv langes alla 100. Enamiku 1950. ja 1960. aastate dekaan oli Tšehhi protestantlik teoloog Josef Lukl Hromádka. Pärast kommunistliku režiimi langemist 1989. aastal avanesid Comeniuse teaduskonnale uued võimalused. Õpilaste arv kasvas tohutult. 1990. aastal liideti Comeniuse teaduskond Karli ülikooliga ja nimetati ümber protestantlikuks teoloogiateaduskonnaks. 1995. aastal kolis see praegusele saidile suurematesse ruumidesse. Aastatel 2007-2008 oli teaduskonnas umbes 500 üliõpilast ja umbes 25 õppejõudu.
Teaduskonna pitsat ja selle sümbol
Mõtle - tegutse - räägi: teoloogia kui sool
Mõned mõtisklused teaduskonna embleemi kohta
Pavel Filipi
Kui 1919. aastal loodi Praha protestantlik usuteaduskond, seisid selle asutajad silmitsi ühe väikese ülesandega, lisaks veel paljudele suurematele: kuidas sümboolselt esindada traditsioone, millele nad tuginesid, ja eesmärke, mida nad seadsid. Seetõttu kavandasid nad uue embleemi, mida kasutatakse tänapäevalgi teaduskonna pitserina.
Kuidas mõista selle sümboolikat?
Ümmarguse kujunduse keskel näeme karikat. See sümboliseerib piisavalt selgelt seost Tšehhi reformatsiooni pärandiga, eriti hussiidi reformatsiooniga, mis taaskasutas võhikute vastuvõtmist võhikute poolt püha õhtusöömaaja pidustustel. Aastal 1417 kutsus kogu Praha ülikooli teoloogiline teaduskond üles osadust mõlemat liiki, astudes revolutsiooni poolele ja seeläbi riskides selle eksistentsiga: aasta jooksul võttis Constance'i nõukogu oma litsentsi õpetamiseks. Selle sümboli valimisel demonstreeris uus teaduskond, et ta on pühendunud karikale (koos kõige sellega kaasneda võivaga) täpselt nagu hussiidid, ning lükkas tagasi igasuguse klerikalismi, sealhulgas teoloogilise klerikalismi.
Ümara kujunduse ülemises pooles võime lugeda ladinakeelseid sõnu: SAPERE, AGERE, LOQUI, mis tähendab inglise keeles: mõtle, tegutse, räägi. Selle moto ajalooline päritolu ulatub vana vendade ühtsuse viimase piiskopi Jan Amos Komenský (Comenius) juurde. Nende mõistete valikut ja nende ühendamise viisi saab mõista ilma täiendavate selgitusteta. Teoloogia, mida uus teaduskond soovib arendada, peaks olema teaduslik ja nõudma ranget intellektuaalset distsipliini; see peaks olema praktiline ja viima tegudeni; ja lõpuks peaks see põhinema dialoogil, lükates tagasi kõik muud tõe väljatoomise viisid peale Sõna. Terminite paigutamise järjekord on võib -olla üllatav, sest „räägi” on kolmandal kohal, moodustades moto haripunkti. Kuid see üllatus kaob, kui meenutame Tšehhi reformatsiooni tohutut tähtsust Jumala sõna vabadusele. Vabastava Sõna vaba kuulutamine on iseenesest „kõige vabam tegevus” (actus liberimus omnium) ja on võimeline vabastama kristluse Babüloonia vangistusest. Ikka ja jälle, isegi suurima rõhumise ajal, on Tšehhi protestantlikud kristlased kogenud tõsiasja, et „Jumala Sõna ei ole aheldatud” (2Tm 2: 9) ja et vastupidi loob see enda ümber ruumi sõnavabadusele . Sellest kogemusest ja traditsioonist lähtuvalt võtsid teaduskonna asutajad endale kohustuse rajada teaduskond sõnavabaduse varjupaigaks, mille juured on Jumala sõna vabaduses.
Embleemi keskosas, karikast vasakul ja paremal, on mõistatus kahe viite kujul Pühakirjale - 3. Moosese 2:13 ja Markuse 9:49. Mõlemas lõigus leidub sõna “sool” (ladina sal). Seos moto ja Pühakirja tsitaatide vahel selgub, kui mõistame, et moto kolme sõna (Sapere, Agere, Loqui) algustähed moodustavad koos ladinakeelse sõna SAL.
Aga mis on teoloogial ja teoloogilisel teaduskonnal soolaga pistmist? Mis ajendas meie eelkäijaid, kes valisid embleemi kujunduse, valima need kaks kirjakohta Piibli paljude kohtade hulgast, kus soola mainitakse? Täna võime vaid oletada nende eksegeesi, mida nad silmas pidasid. Siiski võime olla üsna kindlad, et nende ees olnud Markuse tsitaadi versioon oli selline, mida esialgsed käsikirjad ehk ei kinnita, kuid mida leidub sageli reformitud piiblitõlgetes. Selle versiooni kohaselt olid Jeesuse sõnad järgmised: „Iga ohver soolatakse soolaga.” Meid hämmastab asjaolu, et mõlemas lõigus on sõna “sool” tihedalt seotud ohverdamise mõistega. 3. Moosese 2:13 käsib: „Maitsestage kõik oma teraviljaohvrid soolaga. Ärge jätke oma Jumala lepingusoola oma teraviljaohvritest välja. Lisage soola kõigile oma pakkumistele. ”
Teoloogia kui viide ohverdamisele? Kas teaduskonna asutajad tahtsid rõhutada, et teaduskond peaks jätkuvalt suunama oma tähelepanu kristliku sõnumi tuumale - Kristuse ohvrile ristil? Võib olla. Kuid võib -olla pidasid nad embleemi kujundades silmas midagi muud. Mõlemas tsitaadis viidatakse soolale kui täiendavale koostisosale, mis lahustub ja hajub üle kogu ohvriandi. Ja see enese lahustumine ja hajutamine on teoloogia üks põhifunktsioone. Seades kahtluse alla oma enesealalhoiuinstinkti, kohustab ta kogu oma mõtlemist, tegutsemist ja kõnelemist nii kristlike kui ka kodanike kogukondade teenistuses, hoiatab ja kaitseb neid egoismi korruptsiooni eest ning julgustab neid ennastsalgavalt teenima neid, kes peetakse selles maailmas kõige vähem oluliseks. Sel viisil saab teoloogia anda oma panuse tagamaks, et inimpere ei kaotaks ennastsalgamise ja vabatahtliku loobumise mõõdet, ilma milleta pole võimalik inimväärikat elu ega rahumeelset kooseksisteerimist.